Dominikaani reis detsember 2013

Dominikaani blogi

Peale Kuuba reisi jaanuar 2013 tekkis mõte minna Filipiinidele,sest kirjandust lugedes tundus seal väga lahe.Jälgisin mitu kuud igasuguseid sooduspakkumisi sinna.Kahjuks tabas Filipiine oktoobris päris karm torm,mis räsis sealseid saari tugevasti.Seepärast otsustasime hoopis sel talvel Dominikaani Vabariigis veeta 3 nädalat et ei peaks seda vastikut Eestimaa sügist-talve taluma.Kuna lennuki piletid ise maksavad meie lähiriikidest reeglina 800-900 eurot,siis otsustasime seekord võtta 4-5 tärni hotelli rannas kõik hinnas.Viimased Hiina ja Kuuba tripid olid seljakotireisid,siis vahelduseks tahtsime ka basseini ääres ja lumivalge liivaga rannas pikutamist nautida.
Peale mitut nädalat surfamist sebisin välja paketi Hamburg-Punta Cana 21 ööd 4 tärni kõik hinnas(ka alkohol :)  ) Boca Chica rannas 1460 EUR. See hind tundus väga soodne,kuna hotelli kodulehelt broneerides oleks ainuüksi ööbimine samal ajal selles hotellis maksnud rohkem.
Kuna reis hakkas Hamburgist,otsustasime sinna minna Marko GL Mersuga millel 7 kohta ja kõik mahuvad peale. Lennukiga mineku kellaajad ei klappinud kuidagi ja tagasituleku hinnad vahetult enne jõule olid ulmelised.Seepärast sai valitud autoga minek Saksa.
Reisi kestvus 27.nov-20.dets 2013
Reisi alustasime kell 06:00 Võrust, Marko võttis Estoni ja Reijo peale ja hakkasime Valga poole liikuma. Sealt tulid peale Lasse, Rain ja Margus. Algus oli väga vaevaline, kuna sadas lund ja oli päris libe, autol olid all suve rehvid, võtsime asja rahulikult. Leedus enne Poola piiri tegime söögi peatuse ja liikusime kiirelt edasi. Poolas pidas politsei meid kinni, kuna linnas fikseeriti kiiruseks 73 km/h, Rain oli jõudnud kõvasti maha pidurdada. Visati politseile 20 euri ja 3 minutiga oli asi korras. Lennuk läheb Hamburgist 28.11.12 kell 06:00, navi on stabiilselt näidanud jõudmiseks kell 04:00,mis on nii pika sõidu peale päris napikas.
Ōnneks GPS pani arvestusega puusse,sest ta ei arvestanud Poolas äsja valminuid kiirteid,mis kulgesid Varssavist Saksa piirini. Nii et kohale jôudsime Hamburgi ikka 4 tundi enne lennuki väljumist.
Lend kulges Hamburg-München 1 tund 15 min ja München-Punta Cana 8 tundi 40 minutit.

Dominkaani jõudsime 14:30 kohaliku aja järgi, ilm oli ilus +30 ja päike paistis. Terminal koosnes mitmest ilma seinteta ja palmilehtedest katusega hoonest.

Riiki sisenedes tuli maksta 10 EUR/USD ja seejärel läbida passikontroll. Lennujaamas tahtsime ka raha vahetada, aga kurss oli seal väga kehva 1 EUR=47 peesot, normaalne kurss on 1 EUR / 57 peesot. Terminali ees oli palju busse ja autosid, meid juhatati Boca Chicasse viiva bussi peale ja peale 15 minutit ootamist ja rahva kokku korjamist hakati liikuma. Poole tee peal vahetati bussi ja tõsteti meid ringi, mõned turistid lasti tee peal hotellide ees maha ja sõideti edasi. Autobaan oli uus ja korralik ja sõit läks päris kiirelt. Meie hotelli nimeks oli Be Live Hamaca, kus registratuuris läks aega väga kaua, enne kui saime käepaelad ja toa võtmed.http://www.belivehotels.com/hotel/EN/ficha_hotel/hamaca/descripcion.jsp Teenindus jätab seal kohati väga ükskõikse mulje. Meil oli võetud 3 merevaatega tuba, millest 2 olid päris ok, aga üks oli hotelli vanemas osas, mis ei sobinud kuidagi ja oli väga väsinud olemisega. Meile see ei sobinud ja tahtsime välja vahetda, mille peale öeldi, et hotell on täis ja pole vabu tube. Kuna teised toad olid ruumikad, siis lasime mõlemasse ühe lisa voodi tuua.

 Seadsime ennast sisse, käisime pesemas, ujumas ja läksime sööma. Söögid on päris ok, lauad on kaetud 3 korda päevas ja võta palju tahad. Paljud lõunasöögid jätsime vahele, kuna sellises kliimas palju ei jõua süüa. Esimesed 4 päeva veetsime hotelli rannas ja basseini ääres, õhtuti linna peal ringi vaadates ja õlut juues. Olime 4 päeva basseini ääres ja oma hotelli rannas pikutamisest parajalt päiksest ära põlenud ning tüdinenud ja asi hakkas igavaks muutuma.

 

Otsustasime veidi saarel ringi vaadata.
Viienda päeva hommikuks oli meil autorendi firmas maastur Mitsubishi Pajero kinni pandud ja alustasime teekonda saare vastaskaldale Puerto Plata poole. Rendipäeva hinnaks kauplesime 2700 peesot( 47 eur) ööpäev ja pidime jätma 350 eurot tagatiseks.  Kütust müüakse gallonite kaupa ja hinnaks oli 248 peesot/gallon,mis teeb umbes 1,15 eur liiter. Navi eest taheti rendifirmas 200 peesot päev, aga ei hakanud võtma, kuna telefonide peal näitas suuremaid teid ja hetke asukohta. Santo Domingost läbi sõites mõtlesime, et oleks pidanud ikkagi navi võtma, aga muus osas saime hästi hakkama. Esimene peatus oli Damajagua koskede juures mida Lonley Planetis väga kiideti. Kuna jõudsime sinna 2 tundi enne sulgemist ehk 14:00 paiku, siis saime läbida 7 koske 27-st võimalikust. Pileti hinnaks oli 290 peesot ja jalanõude(kummist kalossid) laenutus 80 peesot, kui jalanõud endal olemas, siis võib ka nendega minna. Pilte teha ei saanud, kuna polnud veekindlat fotokat kaasas. Panime kiivrid pähe ja päästevestid selga.Kaks giidi tulid meiega kaasa ja matk algas.Peale umbes 700-800m kõndimist jätkus matk juba mööda jõge ujudes ja koski ja redeleid ja kaljusid mööda üles ronides.Tagasi tulles sai koskedest ennast alla libistada või kaljunukkide pealt alla hüpates.Meie matk kestis ainult 7 koseni.Kokku oli seal 27 koske. Päris huvitav ja omapärane matk. Teejuhid küsivad pärast matka jootraha, jätsime neile 200 peesot, mille peale nad nägusid tegid. Puerto Platas plaanisime süüa ja ringi vaadata, aga ei leidnud midagi sobivat ja liikusime edasi. Õhtuks jõudsime Sosua linna ja tellisime Lonely Planetis soovitatud Rocky grill baaris söögid ja joogid. Seni kuni sööki tehti jalutasime linna peal ja otsisime öömaja, paljud kohad olid välja müüdud või olid hinnad kõrged. Sobiva koha leidsime keskuse lähedale New Garden hotelli, kus kolmene tuba maksis 3870 peesot (68 eur) öö. Tuba oli korralik, hoovis väike bassein ja hommikusöök oli hinna sees. Poest ostsime 1,75 liitrise Brugal rummi(väga hea rumm) jääd,cocat ja tegime soojenduse enne peole minekut.
Järgmisel päeval oli ärkamine päris raske ja vaatasime, et ei hakka kuhugi edasi liikuma, ning pikendasime hotelli veel üheks ööks. Käisime poest läbi, tõime uue rummi ja nautisime basseini ääres päikselist ilma. 1,75 liitrit rummi, suur kott jääd ja 3 liitrit cocat maksis 1040 peesot(18 eurot).

Peale lõunat käisime kohalikus rannas, mis oli suhteliselt inimtühi ja lained olid päris kõrged, käisime ka ujumas.

Vesi oli igas rannas väga soe 25-26 kraadi, Atlandi ookeni poolses osas olid igal pool lained kõrgemad ja tuulisem. Vaatasime veel linna peal ringi, käisime söömas ja õhtul käisime peol.

Hommikul sõime kõhu täis ja hakkasime edasi liikuma. Rio San Juani juures käisime Grand Beachilt läbi, kus ei olnud ühtegi turisti, ainult töölised pikutasid puude all. Rand ise oli ilus, aga lainetus oli ujuma minekuks liiga kõrge.

 

Plaanisime minna Las Terrenase linna ja seal ringi vaadata, aga kell oli päris palju ja liikusime sealt edasi El Limoni koskede juurde Samana poolsaarele.Samana poolsaarel oli ilm kahjuks vihmane ja randa me kuskile ei läinud.Kiirtee Samana poolsaarel oli hiljuti ehitatud ja super hea. Samas oli liiklus väga hõre.Tunduski uskumatu,et Dominikaan on pindalalt Eestiga võrreldav,kuid elanike arv on umbes 10 miljonit.Samas mööda kiirteid sõites on liiklus kordades hõredam kui Tartu Tallinna maanteel. Ei saa aru kuskohas need 10 miljonit inimest pesitseb J

Samana poolsaar on mägine ja kiirtee keris päris kõrgele üle mägede.Ja ülevalt avanesid imelised vaated Dominikaani põhjaosa randadele.Ilm oli vihmane ja peatusi me väga ei teinud.Üldse ongi nii,et Dominikaani põhjaosas ookeani ääres  sajab vihma tunduvalt rohkem,kui lõunaosas.

 El Limonist läbi sõites hakkas mingi mootarattur vehkima ja tahtis meid koskede juurde juhataja,aga sõitsime tema näidatud kohast edasi. Koskede juurde saab viiest eri kohast ja valisime kõige lühemat teed näitava koha. Igal pool pakutakse liikumiseks hobuseid(400 peesot), valisime jalgsi matka ja teejuhiks ühe kohaliku kes küsis 300 peesot selle eest, muidu väidetavalt võib ära eksida. Oleksime ise ka üles leidnud selle kose, aga teejuht oli tore mees, tõi puu otsast apelsine ja näitas teisi looduses kasvavaid puuvilju.

 

Teekond oli päris mägine ja kuna oli ka sadanud, siis plätudega oli savisel pinnal keeruline liikuda. Kose juurde oli umbes 2 km ja teekond kestis 30 minutit. Pileti eest küsiti 50 peesot ja see oli igati seda väärt. Kose kõrgus on 52 m ja selle all basseinis on väga mõnus ujuda ja vee all mõnuleda.

 

 

Tagasi tulek oli veel keerulisem, kuna enamus teekonda oli vastu mäge. Andsime teejuhile 500 peesot, pesime jalad puhtaks ja liikusime edasi Samana linna poole. Tee peal oli meile mingi arusaamatu pidu käimas, kokku oli kogunenud ca 200 kohalikku hobuste seljas ja olid kogu tee ära blokeerinud. 3-4 km liikusime vaikselt selle räuskava kauboi rühma sabas, kuni üks kohalik meile tee vabaks organiseeris. Samanas sõime õhtuks pizzat ja otsustasime õhtuks Boca Chicasse tagasi liikuda. Kiirteel liikudes tuleb maksta 60-180 peesot kiirtee maksu, enne Las Terrenast Samana poolsaarele sisenedes lausa 490 peesot.

Samana kesklinnas pidasime auto kinni ja käisime kesklinnas sadama vastas Pizzat söömas.Lonely Planet kiitis seda kui mereandide restorani,kuid praegusel momendil peale Pizza küll muud ei pakutud.Ja seegi polnud kuigi hea.

Peale sööki otsustasime oma hotelli Boca Chicasse tagasi pöörduda.
Olime oma hotellist tripil ära 3 päeva ja 2 ööd.

 

 

Järgmine hommik jalutasime oma hotellist mööda ranna äärt edasi avalikku randa,et ringi vaadata mida kohalikud teevad.Rannaäär on kohvikuid täis,kuid enamus neist pooltühjad.Turiste on vähe.Kohalikud istuvad peredega palmide all.Nähes meid,valgeid inimesi,tormavad igasuguse nodi müüjad me juurde et üritada meile midagi ära müüa.Prille,käterätte,ehteid,puuvilju,maale jne.

Päris tüütud on need kauplejad.Kuigi enamus kaupmehi sai minema saadetud,siis mõnel õnnestus siiski midagi meile ka pähe määrida.Sai paari paari RayBan prille ja mõned ehted ostetud J

Istusime ühes kohvikus,lasime õlut ja nautisime päikest.Käisime ühes sukeldumise kontoris Treasure Divers huvipärast küsimas,palju sukeldumine maksab.Oma üllatuseks oli seal üks naisterahvas Olga,kes oli Moskvast pärit ja rääkis vene keelt.Elas juba 4 aastat Dominikaanis. Ajasime temaga juttu seal Dominikaani elust olust üle tunni aja.Saime päris palju targemaks.Olga oli väga abivalmis,andis oma telefoni numbri ja lubas kõiges aidata,kui meil midagi vaja on.

 

Sukeldumise hind 85 usd koos basseinis väljaõppega + iga järgnev sukelumine 50 usd.
Sukeldumise litsents koos 4-5 sukeldumisega 360 usd.
Õhtul lasime oma hotelli baaris veidi Caipirinat(tasuta) ja läksime Boca Chica peatänavale jalutama.Seal kleepisid meile külge igasugused mustad mehed,kes pakkusid igasuguseid asju J Kõike mida hing ihaldas.
Meie kõike ei võtnud J Ainult mõningaid.

Järgmine päev oli halb olla…

Pühapäev 8.dets
Selleks päevaks oli meil linnast mingist suva reisibüroost võetud paradiisisaare tuur Saona saarele kõik hinnas.Hotellist ostes oleks resi maksnud 60 usd ja linnast täpselt sama asi 45 usd nägu.
Kell 7.30 tuli buss hotelli juurde järgi ja sõidutas meid läbi La Romana Bayahibe randa.Sõit kestis ligi paar tundi koos kohustusliku peatusega ühes suures teeäärses suveniiripoes.

Bayahibest rannas oli meiesuguseid gruppe juba 3-4 tk,kes ootasid kiirpaadile minekut.Kiirpaat sõidutas meid Saona saarele,tehes enne maabumist veel ühe peatuse,kus sai ujuda,sorgeldada ja rummi juua.Snorgeldasin,kuid midagi väga vaadata polnud,sest põhi oli liivane ja kalu väga vähe.

Saona saar oli täpselt selline nagu postkaardil. Lumivalge rand,palmid poolviltu mere poole koogutamas ja hele hele sinine ookean.

 

Saona saar ongi täpselt selline turistisaar. Iga päev tuuakse siia erinevatesse randadesse sadu turiste ja õhtul viiakse ära.Mingeid hotelle ega elumaju seal pole.

Kohalikud tüdrukud,kes turistidele süüa pakkusid olid ka väga lõbusad :)

 

Saona saarel veetsime umbes 2-3 tundi-ujusime,jalutasime mööda randa,pikutaime ja jõime õlut-rummi.Vahepeal pakuti ka lõunasööki.

Tagasitulles pandi 2 kiirpaadi rahvas katamaraani peale.Seal läks kohe mölluks.Meile trehvas mingi punt kohalikke noori laeva peale,kes lõid kohe tantsu lahti.Musa möirgas,rumm voolas ojadena ja rahvas lõi tantsu.Nalja sai igatahes kõvastiJ Päris äge oli keset päeva ja kõrvetavat päikest osaleda peol,mis tavaliselt toimuvad öösiti ja kuskil diskoteegis.

 

Kohalikud Dominikaanlased ongi väga lõbus,sõbralik ning musa ja tantsuhull rahvas.See,et Eesti on laulurahvas ei vasta mitte tõele.Siin ümisevad laulu peaaegu kõik inimesed-baarimehed,teenindajad,bussijuhid jne.Korra kohalikega koos liinibussis sõites oli päris põnev vaadata,kui bussi raadiost tulevat lugu vähemalt pool bussitäit rahvast vaikselt enda ette kaasa laulis J

Igatahes kui me katamaraani pealt tagasi Bayahibe sadamasse jõudsime olime kõik pehmed poisid ja terve paaritunnise tagasitee oma hotelli lihtsalt magasime bussis.

Õhtul käisime Boca Chica peatänaval Via Duartel jalutamas ja kohvikus istumas.
Nagu ikka tükkisid ligi nii igasuguse kauba müüjad kui ka tüdrukud.

Esmaspäev 9 detsember

Hommikul pikutasime hotelli basseini ja ookeani ääres.

 

Täna lahkus meie seltskonnast Reijo,kelle reis oli seekord meie omast lühem.Tööülesanded ei lubanud lihtsalt 25 päeva kuskil lõunamaal vedeleda J

Tänane päev mööduski peamiselt hotellis. Lõuna ajal käisime Markoga peatänaval jalutamas ja minu soovil ühes soliidsemas restoranis lobsterit söömas. Lobster maksis 680 peesot ehk umbes 12 eurot ja Marko mereanni supp 580 peesot ehk umbes 10 eurot.Päris head olid mõlemad.

Õhtul oli suurest päikese võtmisest väsimus peal ja välja ei käinud kuskil.

Teisipäev 10.detsember
Täna oli meil Markoga plaanitud sukeldumine ookeani peal.Läksime Olga juurde Treasure Diversisse. Kõigepealt oli väike teooriaõpetus ja siis proovisukeldumine basseinis.Umbes tund aega.

Peale lõunat läksime juba paadiga ookeanile. Laine oli päris suur ja paat kõik tublisti.Sukeldusime rannast mitte kaugel ühe veealuse rifi peal.Marko tegi ühe sukeldumise,mina kaks. Kuna oli päris kõva lainetus,siis vesi oli suhteliselt sogane. Nähtavus oli kuni 10 m normaalne,kuid edasi läks uduseks. Põhi oli valge liiv ja riff vaheldumisi.Kalu oli,kuid suhteliselt vähe. Egiptusega ei anna võrreldagi.Samuti on siin korallrifid hoopis teistsugused,kui Egiptuses.

Esimene sukeldumine,umbes 40 minutit kulus rohkem tasakaalu leidmiseks vee all ja harjumiseks.Minu kõrval ujus ja juhendas Olga,Markol üks teine päss.Võrreldes Egiptusega oli vahe selles,et siin ujusime iseseisvalt,mitte nagu Egiptuses,kus juhendaja hoidis su balloonist kinni ja sind suunas.
 Pärast väikest pausi teine sukeldumine oli juba päris hea. Sain asja enamvähem selgeks.Käisime kuni 15 meetri sügavuses.
Õhtul oli jälle rikkalik õhtusöök ja väsimus oli nii suur,et ei viitsinud linna peale jalutama minna.
Kolmapäev 11 detsember
Hommikul võtsime autorendist endale Hyundai Sonata 32 usd päev.See auto sõitis ainult gaasi pealt.Gallon gaasi maksis 108 peesot ehk 50 eusenti liiter.Kimasime saare põhjaosa poole minema. Hotellis pikutamisest oli villand. Pole lihtne päevad läbi päikest võtta ja mitte midagi teha.
Otsustasime mõned päevad põhjarannikul veel ringi vaadata. Poistele oli Sosua nii meeldima hakanud,et vägisi tõmbas sinna J
Puerto Plata tee peal põikasime Jarabacao linna,et käia seal Jimenoa koskesid vaatamas. Lonely Planet soovitas.

Salto de Jimenoa 2 oli suht normaalne. Pidi jalutama mööda rippsildu ja džunglisse rajatud jalgradu umbes 700-800 m. Sissepääs maksis 50 peesot.Kose kõrgus oli 40 meetrit. Käisime ka ühes abajas ujumas.

Salto de Jimenoa 2 asus teiselpool Jarabacaod. Sissepääs maksis 100 peesot nägu. Üks vanamees tuli meiega giidiks kaasa.Suurelt teelt koseni oli umbes kilomeeter minna,kuid kõrguste vahe oli päris suur. Alla minna oli lihtne,kuid üles tagasi oli päris raske ronida. Selle kose juures on filmitud ka mingid episoodid Jurassic Park filmist. Kosk ise oli võimas. 60 m kõrge. Vaade oli lummav. Käisime ka kose all ujumas. Giid seisis kõrval ja hoiatas,kuhu ei tohi ujuda. Veevool pidi kohe inimese kaasa võtma ja vee alla vedama.

Mõlemad kosed olid vaatamist väärt,kuid see teine oli võimsam.

Jarabacaost sõitsime edasi Santiagosse ja sealt otseteed mööda Sosua suunas.

See oli vale valik. See tee suundus üle mägede. Tee oli kitsas,kulges sinka vonka ja kohati lausa kohutavas seisukorras.Mägedest tulnud vihmahood olid tee sisse suured vaod uuristanud. Keskmine kiirus oli vast 30-40 km h.
Lisaks läks pimedaks. Sõit Sosuasse kestis loodetud tunni aja asemel 3 tundi.
Sosuas ei viitsinud enam uut hotelli otsida ja võtsime vana tuttava New Garden hotelli. Käisime tänaval ühes pubis söömas,mille omanikuks osutus vanem Austria härrasmees,kes oli 24 a tagasi tulnud siia elama.

Jõime õlut ja rummi ja käisime Sosua popimas diskoteegis. Päris karm.Klubis oli umbes 300 kohalikku tüdrukut ja 50-60 meest,neist pooled valged.Tüdukud ründasid päris kõvasti meid.Polnud lihtne seal ollaJ

Neljapäev 12 detsember
Hommikul magasime kaua. Pikutasime basseini ääres.Lõuna ajal võtsime New Garden hotellis seafood supi 350 peesot.Ma pole elus nii head ja rammusat suppi söönud! Supi sees oli nii krevette,lobstereid,kalmaare kui ka merekarpe.

Super supp!

Peale lõunat jalutasime Markoga Sosua Beachile.Elu kees seal täiega.Restoranid,suveniiripoed ja igasugused nodi pakkujad. Võtsime mõned õlled ja pikutasime seal paar tundi.

Põhjaosa rannad Dominikaanis,mis piirnevad Atlandi ookeaniga ei ole nii valge liivaga,kui lõunaosa rannad,mis piirnevad Kariibi merega,nagu Santo Domingo,Boca Chica ja Punta Cana.Lõunapool on randades liiv ikka päris ilus valge.Põhjaosas selline vähe pruunikam. Samas on imelik,et Kuubal on just vastupidi. Põhjaosa rannad on lumivalge liivaga,nagu Cayo Coco ja Varadero,kuid Sigade lahe ääres ja Trinidadis vähe tumedam.

Õhtul läksime jälle tuttava Austria mehe juurde õhtust sööma.Võtsime söögid ja Mamajuanat.See on populaarne kohalik jook,mis lisaks joovastavale toimele pidi 100 haiguse vastu olema.Selle valmistamine võtab kuu aega.Kõigepealt korjatakse kokku mingeid erinevaid taimi,puujuuri,mingit puukoort jne.Need pannakse pudelisse ja valatakse peale rummi.Lastakse seista 1 nädal ja siis valatakse rumm ära.Nüüd valatakse peale uus rummja vein pooleks ning lisatakse 2 lusikatäit mett.Lastakse seista 2 nädalat ja jook ongi valmis.
See jook on väga popp siin ja igas poes ning söögikohas müüakse seda.

Sellist jooki sai täna terve õhtu joodud. Siis läksime diskole.

Reede 13.detsember
Hommikul ei olnudki paha olla.Üldse on siin soojas kliimas nii,et eriti pohmakat ei tulegi J Ei tea miks,kuid nii see on.Ka Tais,Hiinas ja Kuubal oli nii.
Täna otsustasime Cabarete lähedal asuvas Cava Cabarete koobast vaatamas käia.Sissepääs maksis 20 usd.Lonely Planet kirjutas et 15 usd peaks maksma.Selle raha eest saime giidi ja kiivrid pähe ning päästevestid selga.

 

.Kiivrid selle jaoks,et pead kitsastes koopa käikudes ära ei lööks ja päästevestid ujumise jaoks.Jalutasime koos giidiga mööda loodusparki ringi.Giid näitas igasuguseid taimi-ananass,kakaopuud ja veel mingeid meile tundmatuid liike.Käisime 2 koopas,mille põhjas oli vesi ja laed ja seinad olid tuhandete aastatega tekkinud,laest alla rippuvaid salatskiite täis.Ühes koopas käisime ka ujumas.Veekogud olid mitukümmend meetrit sügavad ja kristallselge veega.Meie üllatuseks oli vesi ka päris soe. Mingi 23-24 kraadi vast.

 

Kogu ekskursioon kestis vast tund aega. Oli päris normaalne,kuid sellise asja eest 20 usd küsida tundus veidi üle pakutud.

Vaatasime ka Cabarete linnas veidi ringi,et äkki mõni öö siin olla. Rannas olid liiva peal ja palmide all 6-7 restorani üksteise kõrval,kus inimesed õhtustasid.

Päris ilus vaatepilt oli pimedas.Romantiline.

Kuna linnake tundus suht rahulik ja rahvast liikus vähe,otsustasime ikka edasi Sosuasse jääda.
Õhtul käisime Sosuas jälle söömas ja vaatlesime ööelu.See on tõesti väga hull koht.Iga öö elu keeb linna tänavatel ja diskoteekides.Vahet pole,mis nädalapäev on.See meile meeldis J
Laupäev 14 detsember
Täna oli meil kalapüügi reis broneeritud.Mina,Marko ja Margus 62 usd nägu.Lasse ja Rain jäid hotelli basseini äärde pikutama.
Peale meie oli paadis veel 3 kala püüdjat turisti.Kalapüük kestis 4-5 tundi.Sõideti päris kaugele ookeani peale,taga lohisemas 6 õnge,millel otsas mingi kilu taoline kala + kummist kalmaar.

Paat kõikus ookeani lainetes päris kõvasti. Suht alguses,läks mingi hetk madinaks ja ühele mehele jäi mingi suurem kala õnge otsa,kuid kahjuks läks ära.Tundus päris suur olevat,sest õngeritva painutas ikka kõvasti.Laeva kapten arvas et Marliin oli,kuid ega teda väga uskuda saanud. Tahtis asja vast huvitavamaks teha.

 

Kala väga ei võtnud,kuid siiski õnnestus meil paadi peale lõpuks 2 kala kätte saada.Minu õnge otsa tuli umbes 3 kilone heleroheline Dorado ja üks mees sai umbes samasuure hõbedase Wahoo.

Lootsime küll veidi suuremat saaki,kuid hea et niigi läks. Tavaliselt nende lõunamaa kalareisidega suurt midagi ei saa.Reklaamid ja pildid kalaretkedest on tehtud siis,kui vahel harva midagi suurt on saadud.

Peale lõunat otsustasime tagasi lõunarannikule oma hotelli Boca Chicasse liikuda.Seekord läksime Puerto Plata kaudu,sest ei tahtnud enam üle mägede seda kehva teed mööda minna.

Puerto Platas käisime köisraudteega linna külje all asuva mäe otsas.Sõit üles-alla maksis 350 peesot. Päris hea vaade oli sealt linnale ja Atlandi ookeanile.Kõrguste vahe oli 711 m.Õnneks oli selge ilm ja vaade super.Pilves ilmaga pole seal mäe otsas midagi teha.

Mäe otsas oli ka Jeesuse kuju,mis oli samasugune,nagu Rio de Janieros,kuid väiksem.Mäe otsas oli ka mingi botaanikaaed,kust me läbi jalutasime. Päris palju huvitavaid taimi ja puid kasvas seal.

 

Õhtuks jõudsime oma Be Live Hamaca hotelli tagasi. Olime seekord ära 4 päeva ja 3 ööd.
Pühapäev 15 detsember kuni kolmapäev 18 detsember olime enamjaolt hotellis. Pikutasime Kariibi mere ääres või basseini ääres.Ilm on uskumatu Boca Chicas. Öösel +25 ja päeval +28

Mängisime pinksi mõned korrad ja korvpallis 5 miinust. Belive Hamaca meistriks 5 miinuses tuli Eston J Margusest ega Markost polnud mulle vastast.
Ükspäev käisin veel korra sukeldumas. Hakkas päris meeldima.

 

Korra päevas jalutasime ikka oma kinnisest hotelli rannast sadama poole kohalike randa.Seal ikka elu käis.Istusime mõnes ranna kohvikus ja niisama jälgisime kohalike eluolu.

Ja õhtuti käisime ikka ka linna peatänaval mõnes kohvikus istumas ja mõned korrad ka sealsamas diskoteegis.
Neljapäev 19 dets
10.30 tuli meile buss järgi ja viis Punta Cana lennujaama.Sõit kestis umbes 3 tundi.Buss korjas veel mitmest hotellist rahvast peale. Punta Cana lennujaam on päris huvitav. Vabaõhu lennujaam.Palmilehtedest katusega ja ilma seinteta.

Lend Punta Cana-München kestis 9 tundi ja lend München-Hamburg 1 tund.

Hamburgi lennujaamast võtsime tasulisest parklast (hind 105 euri 21 päeva) oma auto ja alustasime teekonda kodu poole. Hamburgis tegime ühes Türgi restos veel kebabi praed ja Poola lõpus ka ühe söögipeatuse.
Kokku kestis autosõit 19 tundi. Päris villand sai.
Selle reisiga sai selgeks,et 5 tärni kõik hinnas paketti tulevikus enam kuskil ei kasuta.Võib olla ainult 1 nädal Egiptuses(sest seal nagunii muud teha pole kui hotellis päevitada). 3 nädalat ühes hotellis viibida on liig mis liig. Igav hakkab.
Seepärast saigi kaks 3-4 päevast trippi mööda saart tehtud.
Tahtsime ka samal saarel olevale Haiitile minna,kuid autorendi mees ütles,et nende autoga ei tohi minna.Seal olevat liiga ohtlik.Ja ei soovitanud meil sinna minna,sest Haiiti on maailma 5 vaesema riigi hulgas ja valget inimest nähes üritatakse nende käest kohe raha välja pressida. Kui muidu ei saa,siis isegi röövida.Seepärast jäi seekord see trip ära.
Üks huvitav fakt veel Haiiti kohta,et seal ei ole metsloomi ega linde,sest kohalikud on need kõik kinni püüdnud ja ära söönud.
Meie trip Dominikaanis kaardi peal :
https://mapsengine.google.com/map/edit?mid=zJEVSknvv1dQ.kXG7yfFBdoUM
Kokkuvõtvalt on Dominikaan väga vinge koht.Praeguseni kindlalt minu reisisihtkohtadest nr.1